Eralogopeed Liina Velner
Pole olemas last, keda me ei oskaks õpetada. Tuleb vaid leida õiged võtted!
Liina Velner
- Millega tegeleb logopeed ja kuidas ta saab aidata lugemisraskusega last?
Kutsestandardis on kirjas, et logopeedi töö koosneb tööst abivajajaga, tema otsesest abistamisest ja nõustamisest. Eraldi on rõhutatud, et logopeed osaleb meeskonnatöös. Kuigi ideaal on selge, siis praktikas tuleb teha valikuid lähtuvalt sellest, mis on konkreetse lapse abistamise seisukohast parim lahendus. Tihti tuleb kõigepealt ära kustutada suurem tulekahju.
Praktikas tähendab see seda, et kui ühest otsast hakkad juhtumit lahti harutama, siis on see nagu üks segamini lõngapundar. Tahaks selle korralikult lahti harutada ja uuesti kokku kerida, kuid tihti see esimesel katsel ei õnnestu. Lõng on ebaühtlane, välja veninud, kare, osalt liiga peenike, osalt liiga jäme. Vahepeal lõng hoopistükkis katkeb või tuleb sõlm sisse, kust edasi enam ei saa. Siis meie, logopeedid ja eri-pedagoogid, sõlmime katkenud otsad taas kokku, teadmata, kui kaua meil veel kerida tuleb. See on teekond, kus mina ja laps õpime teineteist tundma: laps saab aru, mida temalt oodatakse, ja mina õpin paremini tundma tema võimeid.
Praegu töötan eralogopeedina, olen aga olnud viimase 20 aasta jooksul tööl ka koolis ja lasteaias. Minu kogemus ütleb kahjuks seda, et eralogopeedi juurde jõuab laps tihti siis, kui koolis kas puudub vastav tugispetsialist/-meeskond või on lapsele määratud (abi)õpetaja ebapädev. Isegi kui tugispetsialisti teenus on koolis olemas, siis tihti ei ole neil aega tegeleda „kerge“ juhtumiga või ei jõuta tegeleda piisavalt süvitsi. Selle tulemusena otsitakse abi väljaspoolt koolisüsteemi.
Küll aga imetlen neid vanemaid, kes viivad end ise lugemis-kirjutamisraskuste teemaga põhjalikult kurssi. Tihti on neil endal äratundmine oma kooliajast. Nad veedavad pikki õhtuid selle nimel, et laps ei jääks koolis hätta: loevad ette, aitavad luuletusi pähe õppida, jutustavad koos lapsega, koostavad konspekte jne. Sest nad teavad, et ainult tänu nende jäärapäisele panustamisele-pühendumisele, vahel ka (era)õpetajate toele, liiguvad nende võsud koolis edasi.
- Kus näed arenguruumi lugemisraskusega laste abistamisel?
Minu arvates jääb Eesti koolis kõige rohkem puudu koostööst. Lapsevanem, õpetaja ja tugispetsialistid peavad tegema koostööd. Kuigi võib tunduda tüütu, et juba 1. klassis kutsutakse lapse probleemide korral kokku kõiki osalisi kaasav arutelu, et saada aru, kuidas last paremini toetada. Lapse seisukohast tasub see end kindlasti kuhjaga ära. Selles vanuses on veel paljud sekundaarsed probleemid, nagu madal enesehinnang või ärevus välja kujunemata, lisaks laps tunnetab, et täiskasvanud tahavad teda aidata, ja võtab toe tõenäoliselt kenasti vastu.
Pole olemas last, keda me ei oskaks õpetada. Tuleb vaid leida õiged võtted! Oma töös logopeedina kasutan eripedagoogika meetodeid ja võtteid nii- ja naapidi, kohandan, muudan, varieerin. Ja kui ühtpidi ei saa, proovin teistpidi. Sama mõtteviisiga peaks ülikoolide õpetajakoolitusest väljuma kõik noored õpetajad. Reaalsus on aga see, et tihti puuduvad neil vahendid tulemaks toime väga erinevat tüüpi erivajadustega ühes klassiruumis. Olen ise mõelnud, kas lahenduseks võiks olla, et õpetajaga koos on tunnis ka teine (abi) õpetaja.
Imetlen lugemis-kirjutamisraskustega õpilasi, kes on gümnaasiumieas saanud teadlikuks lisaks oma nõrkustele ka oma TUGEVUSTEST. Millised huvitavad isiksused nad on! Ja kuigi sisimas tihti veel ebakindlad, on nad alati väga töökad. Mul on suur rõõm anda oma panus selle nimel, et aidata leida noorel inimesel oma tee ning taastada usk endasse. Logopeedina on olnud privileeg olla selliste noorte arengu tunnistajaks ja see annab jõudu edasi tegutseda.