17-aastane Lennart Liinev

Mul on vedanud, et mul on perekond, kes mind alati toetab.

Lennart Liinev

• Kuidas saadi aru, et sul on düsleksia? Kes esimesena märkasid?

Ma arvan, et minu vanemad märkasid seda esimesena, sest ma ei lugenud nii hästi kui mu noorem õde ja nad jälgisid mind. Nad ütlesid mulle, et mul on düsleksia ja kinnitasid, et ma ei ole halb inimene vaid eriline. Ma ei tunnetanud koolis, et keegi teab düsleksiast või düsgraafiast midagi. Mul on vedanud, et mul on perekond, kes mind alati toetab.

• Kas sul on lisaks koolile veel mingi hobi või huviala, millega tegeled ja kus tunned, et tahad ennast ka tulevikus teostada?

Mulle on öeldud, et olen andekus muusikas ja ruumilises mõtlemises. Ma ei ole käinud muusikakoolis, aga ma mängin erinevaid pille ja mul on oma Youtube kanal if1if. Hetkel ei soovi ma kusagil koolis edasi õppida.

• Kuidas õpetajad ja lapsevanemad saaksid düsleksia ja düsgraafiaga lapsi ja noori paremini aidata?

Inimesed peaks olema rohkem teadlikumad, mis on düsleksia ja aktsepteerima seda. Düsleksiaga inimesed peaks rohkem keskenduma oma tugevustele ja neid ei tohiks hinnata nende eripärade tõttu. Kõike ei pea õppima lugedes, on ka muid viise kuidas teadmiseid omandada. Ma õpin paljusid asju internetist ja elust endast. Ma ei muretse tuleviku pärast, ma usun, et kõik laabub.