Lapsevanema kogemuslugu

• Palun rääkige veidi oma lapsest.

Meie poja on aktiivne ja rõõmus laps, kes õppis varakult rääkima ning käib hea meelega koolis, trennis ja suhtleb sõpradega. Kooli läks ta koroonapandeemia ajal ning kohe alguses oli selge, et lugemine tuleb vaevaliselt ja kirjutamise vastu suuremat huvi ei ole, eriti rasked olid ja on k-p-t ja g-b-d ning pikk ja lühike häälik. Esimesel kolmel kooliaastal käis ta kord nädalas koolilogopeedi tunnis. Ta erines meie pere teistest lastest ka selle poolest, et kodustele töödele kulus palju tunde ning veenmist ja motiveerimist.

Koolilogopeedi soovitusel käisime esimese kooliaasta lõpus Rajaleidjas, kus tehti otsus, et ta on tavaline koroona ajal kooli läinud laps. Paljudel lastel jäid toona õpilüngad ning selles erilist mahajäämust ei täheldatud. Lisaks ei olnud me lapsevanematena (veel) väga mures, sest koolilogopeed soovitas Rajaleidjasse minna eelkõige seetõttu, et koolil polnud ressurssi ja lastele, kellel ei ole ette näidata Rajaleidja soovitust, kool logopeediteenust ei osuta.

Saadud „otsusega“ (koroonaaja mahajäämus) leppisime mõneks ajaks. Mõtlesime, et anname aega ja küll jõuab järele. Tegelikult hakkas ta hoopis maha jääma. Kolmanda klassi lõpuks olime juba üsna mures ja hakkasin ise lisaabi otsima. Sain tuttavalt soovituse minna tasulisse teraapiakeskusesse eripedagoogi/logopeedi jutule. Seal kuulsin esimest korda düsgraafia/düsleksia kahtluse kohta … tundus hirmutav. Kuna kooliaasta oli läbi saamas, siis tegime kokkuleppe, et poja käib eesseisval suvel teraapiakeskuses vähemalt korra nädalas eripedagoogi juures ja sügisel vaatame, mis edasi saab. Pojale mõte suveõppest üldse ei meeldinud, see tundus talle kui karistus ning tõi kaasa üsna palju nuttu ja selgitamist. Õnneks olid teraapiakeskuse pedagoogid toredad ja tunnid sisukad, nii et
lõpuks käis ta seal hea meelega.

• Kuidas laps kohanes?

Sügis algas ootamatu tagasilöögiga, koolis ei läinud kohe üldse … Suvel loetud raamatud olid meelest läinud, kirjutamisel tekkis nüüd juba emotsionaalne hirm ja ta lihtsalt loobus mõnede ülesannete tegemisest. Omavahelisel vestlustel küsis: „Emme, kas ma olen loll?“ Lisaks ei võimaldanud kool enam logopeedi tuge, põhjendades seda ressursipuudusega. Meie pere jaoks algas kõik otsast peale või veel kaugemalt.

Saime aru, et saabunud on otsustamise koht, et kui me ise ei tegutse, siis mustema stsenaariumi korral langeb laps koolist välja ja/või tekivad tugevad emotsionaalsed ja sotsiaalsed probleemid. Kool oli lapse vajadusest teadlik, aga tuge võimaldada ei saanud. Otsustasime, et teeme enda poolt kõik võimaliku ning kuna käisime teraapiakeskuses oma jõududega edasi, siis lähtusime sealt saadud soovitustest. Läksime uuesti Rajaleidjasse ning kaalusime ka koolivahetust (ja käisime proovitundides), et oleks olemas tugisüsteem. Rajaleidjasse saime aja mõne kuu möödudes, sealt soovitati minna kliinilise logopeedi juurde. Sinna saime aja omakorda kolme kuu pärast, aga vastuvõtule ei saanud, sest logopeed helistas ja andis teada, et selliste teemadega ta ei tegele. Siis pöördusime
tagasi Rajaleidjasse, leppisime kokku kohtumise, et saada „otsus“, mis võimaldaks saada lapsel spetsialistide tuge ka koolis. Kogu teekond võttis aega terve kooliaasta ja kohati tundus meile võimatu, et meie laps saaks üldse koolisüsteemis abi. Kogesime korduvalt hoiakuid, nagu „läheb ise üle, kõik nad lõpuks loevad ja kirjutavad“, „kodus on töö tegemata, tuleb olla järjepidevam ja sundida rohkem“ jms. Saime ka soovitusi, et peaksime käima võimalikult palju igasugustes teraapiates, aga paraku on need väga kõrge tunnihinnaga (50 eurot/kord!) ning kuna süsteem ei ole ühtne, siis vahel võib see last kasu asemel hoopis segadusse ajada.

Lapsevanemana tunnen tohutut süüd, et ei osanud ise varem märgata, et ei olnud teadlik. Kuigi olen justkui protsessi läbinud, siis on tunne, et midagi on jäänud tegemata, sest tegevuste järjestus on ebaselge ja asutused annavad vastuolulisi soovitusi. Tegelikult ei ole siiani teada, mis tulevik toob ehk millal ilmneb, et mõni otsus või paber on puudu.

• Mida soovite teiste laste vanematele, kes on silmitsi sarnase katsumusega?

Loo kirjutamise ajal käib laps 3. klassis. Meie pere unistus on, et kõik Eesti lapsed ja nende vanemad saaksid oma laste kirjutamis- ja lugemisraskuste korral koolisüsteemi kaudu mõistmist, abi ja tuge. Miks see on oluline? See on oluline, sest süsteem peab olema:

• terviklik ja lapse jaoks loogiline (näiteks samad õppematerjalid);
• ligipääsetav kõigile (erateraapiate tasud väga kõrged);
• lapse päevakava arvestav (päev ei tohiks liiga pikaks minna);
• lapsevanemaid ja perekonda säästev (eravisiitidele sõit on sageli paras logistiline väljakutse ja nõuab ka lapsevanemalt tööandajaga erikokkuleppeid).