Arsti eriala üliõpilane Kahro Lempu

Koolis olin õpetajatele paras müsteerium. Lugeda oskab väga halvasti, kirjutades on tekstis rohkem vigu kui tähti kokku, aga samas kõik hinded, mis ei hinnanud kirjaoskust, olid viied.

Kahro Lempu

• Kuidas said aru, et sul on düsleksia?

Minu lugu ei ole kõige klassikalisem. Ma olin korralik müsteerium kõigile õpetajatele ja logopeedidele, kes mind õpetada üritasid. Mulle olid – kui nüüd aus olla, siis siiani on – kirjutamine ja lugemine üsna keerulised. Samas ei valmistanud mulle probleeme ükski teine koolis käsitletav teema. Kui ma kirjutasin kontrolltöid, siis kõik, mis ma kirja panin, oli õige, kuid vigaselt kirjutatud. Kui mul paluti see tekst kirjutada, siis plaanisin kohe otsida välja mõned head teadusartiklid düsgraafia ja düsleksia kohta, et siis nendele toetudes oma lugu võimalikult korrektselt kirja panna. Aga ei, seekord ma nii ei teinud. Sellel korral ma kirjutan enda kogemustest nii, nagu mina neid mäletan ja tõlgendan.

Mulle ei meeldinud lasteaias lõunauinaku ajal magada. See oli minu arust täielik jaburus. Kes ikka magab päise päeva ajal, veel enam ajal, kus oleks kõige parem mängida. Viimasel aastal enne kooli oli meie lasteaias reegel, et kes ei soovi magada, ei pea. Tuli lihtsalt vaikselt voodis olla. Lapsed, kes oskasid hästi lugeda, võisid sel ajal näiteks raamatut lugeda. Mina ei osanud lugeda, ma tundsin tähti, kuid lugemine tundus mõttetu. Selle asemel ma loendasin numbreid. Teised lapsed lugesid trükitähti, mina loendasin mitmesajani.

• Milline oli sinu koolikogemus?

Kooli jõudes jätkus sarnane trend. Lugemine oli raske. Ma tundsin tähti. Ma isegi veerisin sõnad kokku ja sain suurepäraselt aru, millest kirjutatakse. Aga ma ei mõistnud, miks kõiki häiris, kui ma vahepeal lugesin „kirjutavad“ asemel „kirjutas“ või siis „karu Kati“ asemel „koer Mati“. Ma sain ju jutu mõttest aru! Mu koolitee esimesed aastad möödusid pideva lugemise ja kirjutamise harjutamise tähe all. Mu ema on logopeed ja vanaema oli emakeele õpetaja. Nemad võtsid minu lugema õpetamist väga tõsiselt. Iga päev pidin teatud aja raamatut ette lugema. Kui ma lugesin mõne sõna valesti, siis seda kohe parandati. See pahandas mind väga, mulle ei meeldinud, kui mind õpetati, veel vähem, kui parandati minu vigu. Kõik see tekitas lugemise vastu tõsiselt trotsi, mis möödus alles siis, kui ma avastasin, et võin raamatut vaikselt omaette lugeda ning siis ei paranda keegi, kui loen valesti.

Koolis olin õpetajatele paras müsteerium. Lugeda oskab väga halvasti, kirjutades on tekstis rohkem vigu kui tähti kokku, aga samas kõik hinded, mis ei hinnanud kirjaoskust, olid viied. Kui pidi tunnis teksti ette lugema, oli see minu jaoks katastroof. Samas, kui pidi kodus loetud teksti jutustama, olid minu ümberjutustused tavaliselt ühed parimatest. Aegamööda jäi ettelugemisi üha vähemaks ning sain nendega paremini hakkama, kui olin teksti kodus mitu korda läbi lugenud. Tõenäoliselt kulus see lihtsalt pähe. Sarnast lahendust kasutan siiamaani. Kui on vaja midagi ette lugeda, siis arvestan välja, milline lõik on minu lugeda, ja sel ajal, kui teised oma osa valjult ette loevad, harjutan oma osa lugemist.

Koolitee jätkudes muutus peamiseks ja lugemisest palju tõsisemaks probleemiks kirjutamine. Minu suurimaks vaenlaseks oli etteütlus. See on jube asi. Sulle loetakse ette seosetuid ja mõttetuid lauseid, mille sa pead meeleheitlikult üles kirjutama, enne kui uus lause üteldakse. Lisaks sellele on tegu veel täiesti kasutu tööga, kuna õpetajal on sama tekst juba paberi peal kirjas – mis sellest siis veel abi on, kui mina oma varesejalgade ja segamini sulghäälikutega selle uuesti kirjutan. Aga olgu, kuidagi sai etteütlus kirjutatud, kuid alles siis hakkas õige õudus pihta. Õpetaja parandas mu käkerdise ära, kirjutas üles nurga peale suure punase hinde. Sageli oli see 3, kuna õpetajal oli minust kahju, aga tuli ette ka kahtesid. Arvestades seda, et ma olin muidu viieline õpilane, kes pidas lugu oma mainest ja hinnetest … See ei olnud tore. Mingi aja peale tuli uus süsteem. Etteütluse hindamisel ei parandatud enam viga ära, vaid tõmmati vigasele sõnale punane joon alla. Tulemuseks oli tekst, mis oli peaaegu terves ulatuses punase joonega kaunistatud. Minu kohustus oli seejärel tekstist vead üles leida ja need ära parandada. Meeldetuletuseks, mul on lugeda raske, ma ei loe tähti, mis kirjas on, vaid tähti, mis ma arvan, et on kirjas.

Oma vigast teksti lugedes ma mäletan, mida ma kirjutasin, seega on mul peaaegu võimatu märgata kirjaviga. Sõnas võivad tähed olla täiesti suvalises järjekorras, aga mina näen seda kui täiesti normaalset sõna.

• Millist abi koolist said?

Õpetajad otsustasid, et mind on vaja aidata. Pidin käima iga nädal logopeedi juures, kes õpetaks mind õigesti kirjutama. Ma täpselt ei mäleta, millal ma seal käima hakkasin, aga kestis see vahelduva eduga põhikooli lõpuni. Peale minu oli logopeedi juures kahte sorti õpilasi. Esiteks olid lapsed, kes veel ei osanud õigesti kirjutada. Nemad said mõne ajaga asja selgeks ja rohkem ma neid ei näinud. Teiseks olid lihtsalt „halvad õpilased“. Nemad ei osanud koolitöid teha. Ja siis olin mina. Nelja-viieline õpilane, kes saavutas olümpiaadidel kooli parimaid kohti. Meile õpetati, kuidas määrata häälikupikkuseid, mis on sulghäälikud, millised on täishäälikud. Kõik tähed olid kas punased, sinised või rohelised. Tähtis roll oli käeliigutustel, keelereeglitel, käänamisel jne. Ma teadsin kõiki neid õppetunde peast, aga kui oli vaja kirjutada teksti, oli see jälle vigadega.

Ma arvan, et minu peamine probleem oli see, et ma mõtlesin kiiremini, kui kirjutada jõudsin. Minu logopeed oli väga tore ja toetav inimene. Kahjuks ta ei osanud mind aidata. Ta proovis. Ta mõtles välja igasugu lahendusi, kuidas mind parandada, aga kõik need viisid ühe ja sama tulemuseni. Ma oskasin teoorias kõike, aga praktika oli kaos. Logopeed tunnistas mulle korduvalt, et ta ei tea, mida minuga teha. Mitu korda me lõpetasime tunnid ära, kuna neil polnud mõtet. Siis tuli aga kooli jälle mõni uus õpetaja. Ma šokeerisin igat uut õpetajat esimese kirjatükiga, mis teha lasti, ning taaskord saadeti mind tagasi logopeedi juurde, kuna nii vigaselt kirjutav õpilane ei saanud seal mitte käia.

• Mis on sind kõige enam aidanud?

Tagantjärele mõteldes mul väga vedas. Mu klassikaaslased ei suhtunud minusse sugugi halvustavalt. Nad kõik teadsid, et ma ei oska kirjutada, et ma loen halvasti, aga mind ei kiusatud. Tõenäoliselt oli põhjus selles, et ma oskasin muid kooliasju paremini kui enamik neist. Samas ma kujutan ette, kui keeruline võib olla lapsel, kes ei ole päris sellises seisus, nagu mina olin. Õpilased suhtusid minusse hästi, sest ma olin enesekindel ja aitasin neil kodutöid lahendada. Õpetajad austasid mind, kuna ma olin tark ja „hea õpilane“. Keegi ei pannud mu kirjaoskamatust tähele.

Mõned aastad tagasi olin oma vanas koolis praktikal. Mind saadeti üht last valvama. Enne minekut öeldi mulle, et tegu on lootusetult lolli ja laisa lapsega. See laps ei kuula sõna ja pole võimeline lihtsamaidki harjutusi tegema. See oli vale. Jah, see laps oli aeglane. Jah, tal oli suuri raskusi kirjutamisega, aga ta ei olnud loll ja lootusetu. Keegi lihtsalt ei mõistnud teda. Ta oli teatud mõttes samasugune nagu mina … Tunni lõpuks oli ta teinud töövihikus rohkem harjutusi kui viimase kahe nädala jooksul kokku. Ta vajas lihtsalt rahulikku suhtumist, mõistmist ja suurel hulgal eneseusku. Kui ta sai aru, et ta on võimeline neid harjutusi tegema, läks ta silmanähtavalt särama ja hakkas õhinaga tööle.

Meid on raske aidata. Me oleme kõik erinevad, vajame erinevat lähenemist. Mina ei saanud abi. Mulle pakuti abi, aga see ei olnud tõhus. Praeguseks on mu probleemid väljastpoolt vaadates lahenenud. Ma kirjutan suuresti vigadeta, loen suhteliselt ladusalt, aga taustal on patoloogia siiski alles.

Tegu on justkui kroonilise probleemiga, mida ei saa välja ravida. Veelgi hullem on see, et ravim, mis sümptomeid leevendab, on kõigil erinev. Minu ravim oli enesesse uskumine. Mul muutus kõik peaaegu ühe hetkega. Kümnendas klassis sain õpetajalt tagasi ühe raamatu kokkuvõtte, kus ma olin teinud vaid ühe vea. See oli komaviga. Pärast seda minu probleemid vähenesid. Sarnaselt minuga aitas eneseusk ka eespool mainitud poissi. Ma ei tea, mis temast edasi sai, aga sellel õhtul oli ta nägu igatahes naerul ja silmis oli näha lootust.

Minu lugu ei ole tavaline lugu. Mul on düsleksia ja düsgraafia ning mind ei osatud otseselt aidata. Cicero oli üks Caesari peamisi poliitilisi vastaseid ja Vana-Rooma suurim vabariigi eest võitlejaid. Oleks väär väita, et Cicero tegevus ei aidanud kaasa keisririigi sünnile. Samamoodi ei saa väita, et minu õpetajate, logopeedide ja vanemate tegevusel ei oleks olnud mõju mu probleemi lahendamisele. Aga siiski, tõhusalt aidata mind ei osatud. Minul läks hästi. Paari aasta pärast olen ma hariduselt arst. Ma kasvasin oma probleemidest välja. Kõigil nii hästi ei lähe.